Mind aitaks iga nõuanne või hea soov.
- olen 16, elame venna (12) ja emaga kolmekesi
- ema ei hoolitse meie eest ja ei ole seda kunagi teinud. Meie vanem õde oli kuni oma ärakolimiseni meie eest hoolitseja. Ka tema ei suutnud ema taluda ning kolis välja kohe, kui 18 sai, olin siis 7
- teen ise süüa, pesen nõud, koristan, ostan isa antud taskuraha eest süüa (ütlen talle, et kooli või hobi jaoks vaja) jne
- meil on ka kodulinnud ja loomad, kes kuuluvad mu emale. Neile ostan ka süüa, mu ema ainult ostab neid kokku, süüa ei osta. Mulle kuulub üks kass
- pesemisvõimalused puuduvad, käime 1x nädalas õe juures
- internetti pole. Ainult emal on oma telefonis. Meil pole. Käin üheksandas ja praegu käib e-õpe
- prügi peame põletama. Eelmine aasta tuli selle pärast politsei ja hiljem sai mu vend emalt peksa
- väga tihti ta ei peksa, ta lihtsalt ei hooli
Muidu on mul plaan, et kui mina saan 18, kolin ka välja, sama mu vennaga. Aga ma eeldan, et kõik arvavad, et see pole normaalne. Oma lapsi ei taha küll kunagi sellise inimese juurde tuua. Ja ma ei taha uskuda, et Eestis ainuke selline pere oleme.
Ma vajan ainult nõu või äkki mingeid heasoovlikke lauseid. Ma lastekodusse tõesti ei taha, ma ei suudaks jätta loomi-linde unarusse. Muid sõpru ei ole mul kunagi väga olnud, sest mu ema keelas teistega suhelda. Salaja olen tegelikult kahe tüdrukuga sõber olnud, ühega aasta, teisega 7 aastat. Ma iga päev mõtlen sellele, et palju lihtsam on, kui end lihtsalt ära tapan, aga samas, saab öelda, et loomad päästavad mu elu.
Aitäh lugemise eest. See tähendaks mulle palju, kui keegi hooliks.
- olen 16, elame venna (12) ja emaga kolmekesi
- ema ei hoolitse meie eest ja ei ole seda kunagi teinud. Meie vanem õde oli kuni oma ärakolimiseni meie eest hoolitseja. Ka tema ei suutnud ema taluda ning kolis välja kohe, kui 18 sai, olin siis 7
- teen ise süüa, pesen nõud, koristan, ostan isa antud taskuraha eest süüa (ütlen talle, et kooli või hobi jaoks vaja) jne
- meil on ka kodulinnud ja loomad, kes kuuluvad mu emale. Neile ostan ka süüa, mu ema ainult ostab neid kokku, süüa ei osta. Mulle kuulub üks kass
- pesemisvõimalused puuduvad, käime 1x nädalas õe juures
- internetti pole. Ainult emal on oma telefonis. Meil pole. Käin üheksandas ja praegu käib e-õpe
- prügi peame põletama. Eelmine aasta tuli selle pärast politsei ja hiljem sai mu vend emalt peksa
- väga tihti ta ei peksa, ta lihtsalt ei hooli
Muidu on mul plaan, et kui mina saan 18, kolin ka välja, sama mu vennaga. Aga ma eeldan, et kõik arvavad, et see pole normaalne. Oma lapsi ei taha küll kunagi sellise inimese juurde tuua. Ja ma ei taha uskuda, et Eestis ainuke selline pere oleme.
Ma vajan ainult nõu või äkki mingeid heasoovlikke lauseid. Ma lastekodusse tõesti ei taha, ma ei suudaks jätta loomi-linde unarusse. Muid sõpru ei ole mul kunagi väga olnud, sest mu ema keelas teistega suhelda. Salaja olen tegelikult kahe tüdrukuga sõber olnud, ühega aasta, teisega 7 aastat. Ma iga päev mõtlen sellele, et palju lihtsam on, kui end lihtsalt ära tapan, aga samas, saab öelda, et loomad päästavad mu elu.
Aitäh lugemise eest. See tähendaks mulle palju, kui keegi hooliks.