Selline mure on, et mul on tugev masendus pikka aega ja miski ei aita (jalutamine jms sellised asjad, mis tegelt aitama peaks), olen endassetõmbunud, tahan üksi olla ja ei taha kellegagi suhelda. Ss mul nagu ei õnnestu ka üldse mitte miski, alati kõik, mis ma teen, kisub imelikuks, w üldse läheb viltu w halvasti. Tundub, et kõik on minu vastu. Kodustega suheldes ei saa peaaegu üldse ilma tülideta hakkama, kutsekas mul sõpru pole ja ega ma ei tahagi. Isegi poistega ei taha suhelda (mõned koolikaaslased, nii poisid kui tüdrukud üritavad, aga mul pole tahtmist). Mõtlen ka pidevalt enesetapule ning ka üritanud seda teha ja kodused ei taha või ei suuda seda mõista, arvavad, et need kes enesetapukatseid teevad w sellele mõtlevad, on hullud ja sellised tuleb hullumajja panna. Ma lic üldse enam ei suuda. Kogu maailm on mulle selja pööranud ja ma ei taha üldse mitte midagi. Suhelda veel eriti. Ma ei lase kedagi endale ligi ka. Füüsiliselt, ma mõtlen. Ja olen üldse kinnine ega ei räägi kellelegi oma asju. Mulle jääb juba mulje, et teised (kodused, kui inimesed koolist) üritavad mu eraellu sekkuda. Nad võiks mind juba ükskord rahule ka jätta, et elagu oma elu ja mina elan oma elu ilma nendega tihedalt suhtlemata, mis mind närvi ajab (see ei tähenda, et ma oleks mingi hull w närvihaige), aga ei. Kõik on siin nagu kõikide asi.
↧